Fotograafia ajaloost
1727.a. avastas Saksa teadlane J.H.Schulze hõbenitraadi valgustundlikkuse.
1802.a. tekitas inglane T.Wedgwood hõbenitraadilahusega immutatud paberil kujutise, kuid ei leidnud moodust selle kinnistamiseks. Hiljem avastati teiste hõbedasoolade valgustundlikkus. Edasi arenes fotooptika objektiivide täiustamise suunas. Vähenesid fotoaparaadi mõõtmed ja mass, aparaadi kasutamise võimalused laienesid. Rasketelt ja kohmakatelt ateljee- ja reisikaameratelt, millega sai võtteid teha ainult statiivilt, mindi järk-järgult üle väikestele fotoaparaatidele, mis oli varustatud fotograafi tööd lihtsustavate ja kergendavate abiseadistega. Kõrvuti proffessionaalidele ja amatööridele määratud aparaatide täiustamisega hakati konstrueerima ka eriotstarbelisi fotoaparaate.
Fotograafia sünnipäevaks loetakse 19.augustit 1839, kui füüsik D.F.Arago tegi Pariisi Teaduste Akadeemias ettekande L.J.M.Daguerre ja J.N.Niepce'i väljatöötatud kujutiste tekitamise meetodist, mida hiljem hakati nimetama dagerrotüüpiaks. Selle protsessi puhul kasutati hõbetatud vaskplaati, mis oli joodiauruga töötlemise teel valgustundlikuks muudetud. Pärast plaadi säritamist Camera Obscuras ilmutati peitkujutis elavhõbedaauruga ja kinnistati naatriumkloriidi lahusega. Ülimalt tähtis oli üleminek camera obscuralt fotoaparaadile, millel oli spetsiaalselt arvutatud objektiiv (mille leiutas 1840.a. ungari teadlane J.M.Petzval).
Fotograafia sünnipäevaks loetakse 19.augustit 1839, kui füüsik D.F.Arago tegi Pariisi Teaduste Akadeemias ettekande L.J.M.Daguerre ja J.N.Niepce'i väljatöötatud kujutiste tekitamise meetodist, mida hiljem hakati nimetama dagerrotüüpiaks. Selle protsessi puhul kasutati hõbetatud vaskplaati, mis oli joodiauruga töötlemise teel valgustundlikuks muudetud. Pärast plaadi säritamist Camera Obscuras ilmutati peitkujutis elavhõbedaauruga ja kinnistati naatriumkloriidi lahusega. Ülimalt tähtis oli üleminek camera obscuralt fotoaparaadile, millel oli spetsiaalselt arvutatud objektiiv (mille leiutas 1840.a. ungari teadlane J.M.Petzval).Esialgu oli fotograafia eesmärk jäädvustada inimesi ja loodusvaateid tunduvalt lühema ajaga kui seda suutis kunstnik. Arenedes ja täiustudes muutus fotograafia eraldi kunstiliigiks. Samal ajal laienes tunduvalt fotograafia abil lahendavate ülesannete ring. Tänapäeval on fotograafia muutunud näiteks üheks peamiseks teaduslik-tehniliseks informatsiooni hankimise ja talletamise vahendiks. Trükinduses rakendatakse fotograafiat jooniste, fotode jms. reprodutseerimiseks, valguskopeerimisel ja reprograafias jm. dokumentatsiooni paljundamiseks. Laialdast rakendamist leiab fotograafia meditsiinis, kriminalistikas, sõjanduses ja mujal.
Rakendusaladest sõltumata saab fotograafiat jagada mitmeks alaliigiks.
Nii näiteks eristatakse must-valget ja värvilist fotograafiat; harilikku ja ruumilist (stereofotograafia) jne. Tänapäeva fotograafia põhiprobleem on hõbedat sisaldavate valgustundlike ainete asendamine hõbedata ainetega. Probleemi aktuaalsus tuleneb kahest põhjusest: esiteks maailma hõbedavarud on ammendumas ja teiseks hõbedahalogeniide sisalduvatel valgustundlikel kihtidel on mõned puudused (nt. teralisest ehitusest tulenev mitteküllaldane lahutusvõime), mille tõttu ei saa fotograafiat kasutada paljudes teadus- ja tehnikaharudes.MÕNED AASTAARVUD
1842.a. ehitati Saksa firmas Voigtländer esimene metallkerega suhteliselt väike fotoaparaat.
1888.a. konstrueeris ameerika leidur G.Eastmann esimese fotoaparaadi (Kodak), milles kasutati paberpõhimikuga rullfilmi.
1924.a. laskis firma Leitz välja maailma esimese kompaktse väikekaamera (Leica), mis sai 1930.a. ja 1940.a. -te populaarseimaks fotoaparaadiks.
1947.a. konstrueeris ameerika leidur E.Land esimese monoprotsesskaamera.
1960 ja 70.a. tulid müügile poolautomaat- ja automaatkaamerad, automaatteravustamisega, elektrooniliselt juhitava katikuga ning filmiveomehhanismiga fotoaparaadid.
1980.a. organiseeris A.Giroux Prantsusmaal kogukate kassettidega puitfotoaparaate seeriatootmisse.
Suure panuse fotograafia arengusse on andnud vene fotograafid ja leidurid. Põhimõttelise muudatuse fotoaparaadi ehituses tegi 1847.a. S.Levinski, kes võttis kaameras kasutusele lõõtsa, mis pani aluse kokkupandavate fotoaparaatide loomisele. 1854.a. sai I.Aleksandrovski patendi stereofotoaparaadile. 1870.a. lõi D.Jezutsevski hulga origonaalseid fotoaparaadi lisaseadmeid, mis hõlbustasid fotograafi tööd. 1877.a. valmistas L.Varnerke fotoaparaadi, milles fotomaterjalinakasutati paberlinti. 1890 töötas N.Apostoli välja kaheobjektiivilise peegelkaamera prototüübi. 1896.a. valmistas I.Karpov esimese peegelkaamera "Refleks". 1902.a. leiutas A.Popovitski fotoaparaadi, milles harilikku objektiivi asendas sfääriliste peeglite süsteem ja laialilükatava varjuki.
